Heinc täristab ratastest

Õnnestumisest ja võimestumisest

2007-05-08T11:40:00.000+03:00

Kuidas väljakutseid alistada? Kuidas vallutada mingi kivi või muu objekt, mis tundub esialgu võimatu? Tänapäeval on paljud inimesed uskmatud ja seda religiooni mõttes. See uskmatus kipub aga laienema ka selliseselt, et ei usuta ka endasse ning alaväärtustatakse usu rolli asjade õnnestumisel. Mina ei usu jumalat, aga usun endasse.

Mida pead õnneks? Kas juhust? Mina jagan sama arvamust, mida üks Hawaii Expressi eestvedajaid: ""Hoolas ettevalmistus ja kindel usk enese võimetesse annab lõpptulemuse, mida kutsutakse vedamiseks". Ehk siis õnn on endi kätes.

Nüüd aga räägin täpsemalt, kuidas sinu suhtumine ja usk mõjutab sinu tegevust (nii trialis, kui ka igalpool mujal). Alateadvusel on meie tegevuses ja asjade sooritamises suur roll. Kui näed väljakutset, siis võid sellesse suhtuda kahte moodi:

1. Sa usud endasse ning visualiseerid õnnestumist.
2. Sa ei usu endasse ning sa visualiseerid ebaõnnestumist.

Minu kogemuste kohaselt ongi suhtumine kõige võti - õnnestumise ja ebaõnnestumise võti.

Esimese variandi kohaselt, ehk kui sa usud endasse ning visualiseerid õnnestumist, käivitad ajus alateadlikult sellised funktsioonid, mis hakkavad "vaeva" nägema õnnestumise nimel. Ehk sa justkui paned alateadlikult aju sedasi tööle, et see hakkab SINU eest lahendusi välja mõtlema ning soodustab õnnestumist. Ka füsioloogiline seisund on võimalikult soodne, et te õnnestuks!

Teise variandi kohaselt, ehk mitte uskudes endasse ning visualiseerides ebaõnnestumist käivitad alateadvuses sellised funktsioonid, mis soodustavad ebaõnnestumist. SA OLED SEE, MIDA SA MÕTLED! Aju allub väga lihtsasti sinu emotsioonidele - uskumise ja õnnestumise visualiseerimise korral paned aju tööle täpselt nii, et õnnestumine võib jääda ainult füüsilise vormi taha. (Tavaliselt on inimest pidurdavaks jõuks just ENDA MÕTLEMINE, VALE MÕTLEMINE, mitte otseselt füüsis). Kui sa aga ei usu endasse ning lausa sisendad, et ma ei saa sellega hakkama, siis tunned ka selliseid emotsioone, mis omakorda käivitavad sellised hormoonid, mis soodustavad ebaõnnestumist (nt. adrenaliin - hirmu tagajärjel tekkiv, liigne adrenaliin pinguldab liigselt lihaseid ning füsioloogiliselt oletegi KEHVAS SEISUNDIS, et õnnestuda).

Võimestumine on see, kui te suudate ette kujutada õnnestumist. Mina näiteks kujutan täpselt oma peas ette, kuidas mingile raskele kivile peale saan ja ma saangi sinna peale!

Kuidas tõestada, et visualiseerimine on mõjus tööriist? Lihtne! Tippsprinteritele pandi külge elektroodid, mis mõõtsid nende lihaste toonuseastet ning närvi signaalide hulka ning rütmi. Neil seoti silmad kinni ning paluti täpselt ette kujutada terve 100m läbimine, ilma et nad füüsiliselt end üldse liigutaks. Tulemused olid rabavad! Lihase toonuspotentsiaalid muutusid täpselt sama sageduse ning rütmiga, mis reaalselt pingutusel! Seega ei teinudki aju otseselt vahet, kas tegu oli reaalse või kujuteldava pingutusega. See ongi SINU EELIS! Kui sa kujutad ette, kuidas mingile objektile peale saada, siis toimub sinu keha sarnane toiming ning sa valmistad aju ette, kuidas reaalselt proovides hakkama saada ja õnnestuda!

Vaatasin eile juhuslikult "Supermodelle" mõistsin, et seal kujunebki võitjaks see, kes endasse kõige rohkem usub, mitte see kes on kõige ilusam. Nad on muidugi kõik suhteliselt kenad, aga nende vahelisel konkurentsil on määravaks teguriks USK ja ENESEKINDLUS! Kui te ka teinekord juhtute seda vaatama, siis välja kukuvad just need alati, kes kaamera ees alati kõige rohkem räägivad "Ma ikka pole nii ilus kui tema ja ma ei suuda seda ja ma ei suuda teist ja ma kardan, et kukun vist nüüd saatest välja!". Ja kukuvadki! Jälgige ning vaadake kas peab paika!

Ma soovitan neid nõuandeid katsetada. Mind aitavad need väga palju!

Võitsin eile Soomes!

2007-04-30T11:41:00.000+03:00

29.04. ehk eile toimus Soomes, Paraisel triali avatud meistrivõistluste esimene etapp. Rajad olid suhteliselt rasked, kuigi pärast võistlust õnnestus ka kõige raskemad kohad "cleanida". Võistluse algus läks mul aiataha, närvid olid pinges ja enesekindlus kõikus - hooaja esimene võistlus:) Esimesel ringil oli mul 11 karistuspunkti, järgneval kahel aga juba vastavalt 3 ja 2, nii et võtsin end kokku!

Võitsin kokkuvõttes 16. karistuspunktiga Olli Sinivaara ees, kellel oli 26 karistuspunkti. Amor jäi 43 punktida neljandaks, aga raudselt tulnud teiseks või kolmandaks, kui oleks ühel rajal ühest objektist jagu saanud - mod`iga on otse pealeminekud ikka kirved! Andrei jäi seitsmendaks 70. karistpunktiga.

See võistlus tegi mulle selgeks, et mul on igasugused füüsilised eeldused, et võita vabalt - vähemalt Soomes ning Lätis, aga kõige rohkem piirab mind mentaalne külg. Lihtsalt ebausku ning ebakindlust on liiga palju!! Aga ma usun, et seda saab muuta! Näiteks võistlusel ikka rabistasin täiega, muidu ikka justkui sõidan suht pehmelt. Aga võistlus on võistlus ja pinge teeb oma töö.

Kokkuvõttes oli kõva kogemus jälle, sai targemaks ja motivatsiooni juurde.

Pildid Soome võistlusest:

http://www.fintrial.com/images/20070429parainen/2007parainen.html

Felix Mücke comp vid

2007-03-19T13:04:00.000+02:00

Kes tahab näha tehnilist täiust ning silmapaistvat enesekindlust võistlusel, siis tirige see kuldaväärt 150mb video:

http://videos.observedtrials.net/felix/ndm-bremen.wmv

Sõitjaks Felix Mücke.

LUMI LÄINUD!!!!!

2007-03-11T01:10:00.000+02:00

Vihm koristab parajasti viimast jama tänavatelt. Pange end valmis, sest kohe läheb lahti trialivärk!!! Vat nii.

Tuleviku unistus...

2007-03-01T16:24:00.000+02:00

... on soetada endale trialisikkel ja sõita samal eesmärgil mis need vennad, kes sõidavad videos "Out of section". Keda huvitab bmx, mototrial ja FR, siis see video peaks teile sobima. Trialimotikatega üritavad nad just need erinevad asjad kokku mixida.

Link: http://tv.isg.si/site/?q=filebrowser/fkrisztian

Ja sealt valige see umbes 500mb fail.

Sama video kodukas on siin: http://www.outofsection.com/

Mõnusat vaatamist ja trialisiklist unistamist.

Thomas Remvik Aasen (TRA)!

2007-02-22T12:22:00.000+02:00

Kes soovib näha kuidas üks maailma kõige jõulisem trialisõitja Thomas Remvik Aasen jõutrenni teeb, siis tõmmaku alla video:

http://videos.observedtrials.net/TRA/TRAgettinginshape.wmv

ja vaadake just video lõpu osa, sealt on jõutrenni osa näidatud.

Vihjeks nii palju, et 1 pound on umbes 0,5 kg nii et sealsed raskused tuleb kahega jagada.

Ei soovitaks kodus järgi proovida:)

Video klipid sidehopist

2007-02-20T16:56:00.000+02:00

Mõned klipid siis täiendavalt juurde eelmisele postitusele:

http://www.martintrials.com/heincruudus.avi

http://martintrials.com/vincegiaco.avi

http://martintrials.com/amormartintech.avi

http://martintrials.com/karlmartintechslow.avi

Mõnel klipil on peal erinevad kraadid asenditel, soovitaks erinevates klippides neid numbreid võrrelda.

Sidehopi kinesioloogiline analüüs

2007-02-20T14:48:00.000+02:00

Nonii. Kui mõni koht jääb selgituses ebaselgeks või arusaamatuks, siis küsige julgelt. Kuna kinesioloogias nõutakse anatoomia täpseid termineid, siis mõni väljend võib olla veidi keeruline - aga loodan, et põhilised asjad siiski arusaadavad.

Sissejuhatuseks see, et jagasin tehnika 4 faasi:

1. Ettevalmistav faas
2. Tõukefaas
3. Lennufaas
4. Maandumisfaas

Selliselt on lihtsam asju mõista. Here she is:

I faas (Ettevalmistav faas)

Joonis 1. Ettevalmistava faasi algasend

I faasi eelduseks on stabiilne tagarattal hüppamine ning tasakaalupunkti tunnetamine.

Faasi kirjeldus: Nägu on suunatud objekti poole, kuhu peale tahetakse hüpata. Mõlemad küünarliigesed on faasi alguses kergelt kõverdatud, faasi käigus kõverdub aga veidi enam objekti poolne küünarliiges, et ülakeha massi küljele kallutada. Faasi käigus teevad puusa- ja põlveliigesele toimivad lihased (suur tuharalihas ja reie nelipealihas) raskusjõule allajäävat tööd, eelmainitud liigesed kõverduvad ja selle tagajärjel liigub keha alla. Samaaegselt toimub konstantne õlavarre ette-üles viimine õlaliigesest. Kui faasi alguses on torso ning reie vaheline nurk puusaliigesest ca 105°, siis faasi lõppedes on see ca 60°. Põlveliiges on faasi alguses kõverdatud 150° nurga all, faasi lõppedes on see aga ca 100°. Seljasirutajad lihased teevad kogu faasi ajal staatilist tööd, et säilitada ülakeha asendit. Faasi käigus pingulduvad veidi enam objektipoolsed seljasirutaja lihased ja kõhupõikilihased, mis painutavad selgroogu külgmiselt ning selle tagajärjel toimub ülakeha kerge kallutamine objekti poole. Jala liikumine ülemisest hüppeliigesest on selles faasis küllaltki keeruline, sest faasi jooksul toimub ülemisest hüppeliigesest nii jala painutus kui ka sirutus. Faasi esimeses järgus toimub järsk jala painutus ülemisest hüppeliigesest, mis toimub vahetult enne põlve- ja puusaliigese kõverdumise algust. Sellega tekitatakse suurem ning järsem inertsjõud alla liikumisel, et tagumise rattakummi vetruvust järgmises faasis maksimaalselt ära kasutada. Faasi teises järgus (mis kestab kordades kauem kui esimene) toimub jala maksimaalne sirutus ülemisest hüppeliigesest ning sääre tagumise rühma lihastele hakkab tugevalt mõjuma elastsusjõud.

Jalgratta asendi muutused faasis: Paralleelselt keha alla (ja taha) liikumisega toimub jalgratta eespoolse (õhus asetseva) osa alla ning inimese kehast eemale liikumine. Selle põhjustab asjaolu, et tagarattal olek toimib inimese ülakeha ja ratta eesmise osa suhtes tasakaalu kangina. Teljeks on tagaratas ning kaalu otstes on inimese keha ning ratta eesmine osa – mida enam taha ja alla suunas liigub inimese keha tagaratta suhtes, seda enam peab jalgratta eespoolne osa liikuma ette ja alla, et tasakaalu säilitada.

Faasi kestus: Selle faasi kestus on ca 6-8 sajandikku ning olgugi, et see kestus on individuaalne ning olukorrast sõltuv, siis peab selle faasi lõpuks maapinnale mõjuva jõu suurus olema maksimaalse tulemuse saavutamiseks kooskõlas tagaratta sisekummi rõhuga. Resonants keha liikumise (mass + kiirus) ja sisekummi (õhurõhk) vahel vähendab oluliselt järgmise faasi edukat kulgu. Näiteks: Mida madalam on kummirõhk, seda väiksem peab olema keha liikumise kiirus, et saavutada maksimaalset efekti.

Pidurite kasutamine: Selles faasis tuleb tagumine pidur hoida blokeeritult, esimest pidurit pole tarvis kasutada. NB! Pidurdada tuleb ainult nimetissõrmedega.

II faas (Tõukefaas)

Joonis 2. Tõukefaasi algasend

Faasi kirjeldus: Tõukefaas algab jõulise sirutusega puusa- ja põlveliigesest, mida teostavad peamiselt suur tuharalihas ja reie nelipealihas. Põlveliiges on faasi lõpus sirutatud 160°ni. Samaaegselt toimub ka jõuline painutus ülemisest hüppeliigesest, mida teostavad sääre tagumise rühma lihased. Kuna tõukefaasi esimeses järgus on tagumine pidur blokeeritud, siis on pedaalid kuni piduri lahti laskmiseni liikumatus asendis ja selletõttu ei toimu ka tagaratta liikumist. Pidur lastakse vabaks siis, kui torso ja reie vaheline nurk puusaliigesest on 60° (tõukefaasi algseisund) suurenenud ca 90°ni. Vahetult pärast tagumise piduri lahtilaskmist toimub järsk pöia painutus eespool asetseva jalaga, mis annab faasi teises järgus tõukele lisavõimsust ning mis on murdepunktiks tõuke- ning lennufaasi vahel. Nagu eelmiseski faasis on siin seljasirutajate töö sarnane, tehes eelkõige staatilist tööd. Kuna tõukefaasi alguses oli keha sagitaaltelje suhtes kõverdunud ca 10° objekti poole, siis toimus tõuke protsessi tagajärjel liikumine objekti suunas. Õlaliigesest langetatakse õlavart konstantse kiirusega kogu faasi ajal ning see jätkub ka järgmises faasis. Selle faasi lõpuks on õlavarre ja torso vaheline nurk ca 50°, faasi alguses aga ca 110°. Nägu on suunatud objekti poole nagu eelmiseski faasis. Tõuke tagajärjel on ülakeha liikumise suund üles (10° nurga all, objekti poole) ja pisut ette. Faas lõppeb kui tagaratas hakkab maast õhku tõusma (kuid pole seda veel teinud).

Jalgratta asendi muutused faasis: Jalgratta esiosa liigub praktiliselt vastastikuselt võrreldes eelneva faasiga.

Faasi kestus: keskmiselt 3 sajandikku.

Olulised detailid: Tõukefaasi lõpus tehtav järsk jala painutus eespoolsel pedaalil tagab selle, et jalad ei tule nii selles kui järgnevates faasides pedaalide küljest lahti.

III Faas (Lennufaas)

Joonis 3. Lennufaas

Faasi kirjeldus: Kui tõukefaasis toimus õlavarre alla liikumine õlaliigesest, siis lennufaasi esimeses järgus see liikumine jätkub. Lennufaasi alguses on torso ning õlavarre vaheline nurk 50°, kuid lennufaasi keskel on see nurk vähenenud 15-20°ni (vt. joonis 3.) Eelkirjeldatud liikumist soodustab tõukefaasi lõpus antav järsk jala painutus eespool oleva jalaga. Tõukefaasis toimunud jõuline sirutus puusa- ja põlveliigesest jätkub lennufaasi keskpaigani – hetkeni, kui jalgratta lenkstang on maksimaalselt puusaliigesele lähenenud (vt. Joonis 3.) Sellel hetkel on põlveliiges maksimaalselt välja sirutatud. Lennufaasi teises järgus aga hakkab õlavars õlaliigesest ette-üles liikuma ning sellele lisandub veel painutus küünarliigesest – selle tegevuse eesmärk on faasi lõpuks asetada eesmine ratas objektile. Eelkirjeldatud tegevusega antakse otseselt “ruumi” ka alakeha jäsemetele – paralleelselt käte liikumisega faasi teises järgus toimub painutus põlve- ja puusaliigesest. Kui faasi alguses on põlveliiges välja sirutatud (180°), siis faasi lõpus on põlveliiges ca 100° nurga all. Faasi jooksul toimub ülemisest hüppeliigesest kerge sirutus. Nägu on terve faasi jooksul suunatud punkti, kuhu eesmine ratas peab objektil maanduma.

Jalgratta asendi muutused faasis: Faasi algusest kuni keskpaigani läheneb lenkstang maksimaalselt puusaliigesele peaaegu puudutades keha. Faasi keskel asetseb esiratas objektist veidi kõrgemal ning lenkstangi liikumisega ette suunatakse esiratas objektile. Tagumine ratas liigub terve faasi vältel konstantse kiirusega üles ja pisut taha jäädes faasi lõpus objekti servast pisut madalamale.

Pidurite kasutus: Faasi alguses blokeeritakse esipidur ning see jätkub kuni järgmise faasi alguseni. Faasi keskel blokeeritakse tagumine pidur ning see jääb blokeerituks kuni järgmise faasi lõpuni.

Faasi kestus: 2-3 sajandikku

IV Faas (Maandumisfaas)

Joonis 4. Maandumisfaasi esimene järk

Faasi kirjeldus:

Faasi esimene pool (Eesmise ratta maandumisest kuni tagumise ratta maandumiseni):

Faas algab eesmise ratta maandumisega objektile. Esiratta maandumise hetkel objektile ei ole esipidur täielikult blokeeritud, vaid nõnda palju, et inertsiga kergitada õhus ratta tagumist osa ning et samas veereks esiratas diagonaalselt objekti servast kaugemale (vt Joonis 4). Viimane tegevus suurendab omakorda tehnilist sujuvust. Maandumisfaasi esimeses pooles jätkub painutus puusa ja põlveliigesest, mis algas eelmise faasi keskpaigas. Maandumisfaasi keskpaigas on reie ja torso vaheline nurk puusaliigesest ca 50°, eesoleva jala põlveliiges on ca 90° nurga all (vt Joonis 5). Faasi keskpaigas toimub tagumise ratta maandumine objektile (vt Joonis 5). Et tagumist ratast enne maandumist objekti poole suunata, on puusa- ning põlveliiges kergelt roteeritud – selliselt on keha raskuskese mitte ratta kohal, vaid selle kõrval. Eelmise faasi keskpaigast alanud õlavarre ette-üles viimine jätkub ka selles faasis kuni keskpaigani. Ka jala sirutus hüppeliigesest, mis sai alguse eelmises faasis, jätkub maandumisfaasi keskpaigani. Objektipoolne küünarliiges on kõverdunud, et soodustada esiratta liikumist diagonaalselt objektile. Teine küünarliiges on aga välja sirutatud, et kergitada ratta tagumist osa. Nägu on suunatud esiratta maandumiskohale.

Faasi teine pool (alates tagumise ratta maandumisest):

Faasi teises pooles toimub mõõdukas sirutus põlve- ning puusaliigesest, et taastada tasakaalu hoidmiseks optimaalne asend. Torso ning õlavarre vaheline nurk õlaliigesest jääb praktiliselt samaks võrreldes faasi esimese poolega, sirutub aga eelnevalt kõverdunud küünarliiges. Toimub mõõdukas jala painutus ülemisest hüppeliigesest.

Joonis 5. Maandumisfaasi keskpaik

Jalgratta asend faasis : Faasi esimeses järgus jätkub eelmises faasis alanud tagumise ratta kerkimine õhus kuni see ületab pisut objekti serva, seejärel toimub tagaratta maandumine objektile. Esiratta maandumisel on lenkstang suunatud kergelt objekti poole.

Pidurite kasutamine faasis : Esimese piduri kasutamist on faasi esimeses järgus kirjeldatud, tagumine pidur on kuni faasi lõppemiseni blokeeritud.

Faasi kestus : 6-9 sajandikku

P.S. Kui suutsid teksti vähem kui 10 minutiga läbi lugeda, siis loe uuesti - et ikka aru ka saaks.

VARSTI!!!!

2007-02-19T16:16:00.000+02:00

Tõuske nüüd kõik vaikselt tagajalgadele, sest varsti tuleb arutluse alla ülidetaiselt side-hopi tehnika. Teen otseselt sidehopi tehnikast hetkel kinesioloogia tunni jaoks referaati ning varsti panen omad mõtted ka siia üles! Boonuseks ka mõni videoklipp. Kui kellelgi juba praegu tekib küsimusi sidehopi tehnika kohta, siis andku tuld - kirjutage siia blogisse kommentaaridesse oma küsimused ja need leiavad lahendused:) Ärge valige keskerakonda, valige side-hop!

Jõud ja tehnika

2007-02-01T13:50:00.000+02:00

Trial on kindlasti üks selliseid alasid, mis on nii jõu ka tehnika poolest väga nõudlik. Enamik sõitjatel on aga tihtipeale üks teiset üle - kas on jõudu palju ja tehnikast puudus või just vastupidi. Parimal juhul võiksid need olla aga tasakaalus ja arvatavasti võib sellist taskaalu täheldada ainult maailma tasemel sõitjatest, kes on suurvõistlustel kõrgetel kohtadel. Näinud ise mitmeid triali maailma meistrivõistluste sectioneid nii BIU kui ka UCI sarjas, võib öelda, et üldiselt on sectionites jõu ja tehnilisuse vahekord suhteliselt võrdne. Pisut on aga justkui tunda, et BIU sari on just jõu poolest nõudlikum.

Äärmustena tõin välja näiteks TRA, kellel on jõudu rohkem kui enamikul TOP 10 sõitjatel maailmas, kuid tehnilisusest jääb tal puudu. Ja tehnilist puudujääki saab korvata mingil määral jõuga. Ja kui näiteks treenidagi hästi palju plahvatuslikku jõudu ja panustada vähem tehnika peale, siis on tulem ka selline - et JÕUD kasvab, aga TEHNIKA sellega võrreldes mitte.

Teine äärmus võiks olla näiteks Felix Mücke, kellel on suurepärane tehnika, kuid kelle jõunäitajaid ei saa TRA omadega võrrelda. Ja võib ka oletada, et Felix ei panusta niivõrd palju JÕU peale, kuna siis hakkaks ka tema TEHNIKA pisut kannatama.

Nii et vastavalt teie kehalistele võimetele ja osavusele saate mõelda, milline eesmärk võiks reaalselt teile kõige paremini sobida. Mina näiteks tunnen, et jõust mul eriti puudust ei ole (seda saab muidugi veel tugevalt arendada) aga tunnetan selget puudujääki tehnikas - just tasakaal on mul loomupäraselt väga kehv. Seega reaalselt võttes oleks mul väga raske saada tipp võistlejaks, pigem jääksin rohkem JÕU äärmusesse, sest tehnikast on puudus. Kui tunnete just jõust puudust, saate seda kas forsseerida või pigem arendada rohkem tehnilist poolt. Võistlejana peate aga olema universaalne - võidavad need, kellel on palju jõudu ja väga hea tehnika!

Mõelge läbi, milliseks tahate areneda ja millised on eesmärgid ja vastavalt kasutage oma aega.

Aeroobne versus anaeroobne

2007-01-31T15:06:00.000+02:00

Tuleta meelde mõnd trialivõistlust, kus oled osalenud või kasvõi treeningut kivide otsas. Rohkem kui paari minutilise intensiivse turnimise järel on lihased üsna tükkis, pulss kõrgel ja tunned õhupuudust. Kõlab tuttavalt? Kui ei, siis oled järelikult väga heas vormis. Kui jah, siis loe hoolega edasi.

Kui teed rattasõidule lisaks aeroobset treeningut, siis garanteerin, et eelnevalt kirjeldatud samaväärse intensiivsusega trialisõidu järel püsib su pulss madalamal, õhupuudus on väiksem ning lihased lähevad vähem krampi ning säilitavad rohkem elastsust. Miks?

Esiteks fakt, et trialitrenn on üldiselt anaeroobne - kui sa just iga minuti järel väikest puhkust ei tee.

Keha on ülimalt tark ja reageerib oma tegevusi vastavalt sellele, milliseid koormusi sa talle annad. Energiatootmiseks kasutab keha vastavalt koormuse intensiivsusele kaht peamist ja omavahel suuresti erinevat viisi:

1. Aeroobne energiatootmine - Kui annad kehale mõõduka koormuse, siis saab keha toota energiat aeroobselt - ehk energiat sisaldavate ühikute lõhustamine (peamiselt süsivesikud ja rasvad) toimub hapniku juuresolekul. Hapnik on siin sama oluline, kui automootoris või kaminas - ehk siis täidab võtmerolli. Rasvadest saab süsivesikutega võrreldes 2 korda rohkem energiat, samas aga ei suuda keha rasva molekuli lõhustada, kui tal pole selleks piisavalt hapnikku.

Aeroobse ja anaeroobse energiatootmise vaheline piir on füüsiliselt tuntav! Seda nimetatakse ka anaeroobseks läveks ehk kui koormus veel pisut kasvab, siis läheb energiatootmine üle anaeroobseks. Kuidas ära tunda? Anaeroobne annab endast märku just hapniku võla näol - hingeldamine on keha normaalne tegevus koormuse kasvades, et tõsta hapniku hulka kehas - kuna selle nõudlus on koormuse kasvades tõusnud. Hingeldamine aga annab ka märku, et tegu on juba hapnikuvõlaga ehk senine hingamistempo ei too kehasse piisavalt hapnikku.

2. Anaeroobne energiatootmine - juhul, kui hingeldamine jätkub, siis võid kindel olla, et energiatootmine toimub juba anaeroobselt - ehk hapnikuvõlas. Kuna rasvu ei suudeta ilma hapnikuta lõhustada, siis on nende kasutamine nüüd mängust väljast. Mängu jäävad peamiselt süsivesikud, mille varud on aga piiratud! Anaeroobse miinus on ka see, et ilma hapnikuta energia saamisel on tagajärjeks hulk jääkaineid lihases (piimhape), mis pärast treeningut end kanguse ning lihasvaluna tunda annab. Kuna rasvu kasutada ei saa ning süsivesikute varud pole eriti suured, siis väsid sellise koormuse juures suhteliselt kiiresti ja hapnikuvõlas kipuvad lihased jäigaks minema.

Nüüd aga võta teatavaks, et hapniku tarbimist on võimalik aeroobse treeninguga võimalik suurendada. Sellega seoses on võimalik suurendada anaeroobset läve. Kui tavalistel inimestel on anaeroobseks läveks kusagil 125-135 südamelööki minutis, siis suusatajatel võib see küündida 160/l minutis. Uskumatu eks ole? See tähendab seda, et nende enesetunne 160 löögise pulsi juures on sarnane tavaliste inimeste enesetundele 125 löögise pulsi juures - maagiline.

Millest see erinevus? Suusatajate hapnikutarbivus on lihtsalt nii palju võimsam, et nende pulss võib olla juba üpris kõrgel ning energiatootmine on endiselt aeroobne - kuna kehas pole hapnikuvõlga. Aeroobse treeninguga saad ka sina oma anaeroobset läve kergitada!

Ma olen trialit sõites kandnud pulsomeetrit - pingutuse hetkel on pulss kusagil 150-160, kohati rohkem. Minu energiatootmine on siis aga selgelt ammu anaeroobne, kuna minu anaeroobne lävi on tunduvalt madalam - ehk kusagil 130l/min. Aeroobne treening muide tugevdab ka südamelihast ning suurendab selle mahtu - ehk siis sama pingutuse tegemiseks on pärast aeroobset treeningsessiooni pulss juba iseenesest madalam (nii rahuolekus kui ka treeningul)

Aeroobse treeningu eelised:

1. Suurenenud hapnikutarbivus
2. Südamelöökide arvu vähenemine (kuna südamemaht on suurenenud, võib olla tipptegijatel rahuolekus isegi ainult 30-40 lööki minutis)
3. Lihaste verevarustuse paranemine ning hapniku efektiivsem kasutamine
4. Vererõhu vähenemine (kuna veresoonte seinad on elastsemad ja mahutavad seega ruumalaliselt rohkem verd)
5. Jääkainete (piimhappe) kiirem lagundamine
6. Keha rasvaprotsendi vähenemine
7. Süsivesikute varude suurenemine
8. Taastumise kiirenemine

Millised tegevused oleksid head aeroobseks treeninguks? Eelkõige sellised, mis haaraksid korraga võimalikult paljusid lihasgruppe ning oleksid dünaamilised. Nt. (ujumine, murdmaa suusatamine, kepikõnd, maanteeratas, ka sörkjooks)

Sellest teemast on ehk esimese hooga keeruline aru saada, aga põhimõttest arusaamiseks soovitan vaadata lisaks:

Treenimise põhialused: http://www.inimene.ee/pages.php3/170603

Aeroobne treening: http://www.inimene.ee/pages.php3/170601

Warm-up?!!

2007-01-25T09:58:00.000+02:00

Eks ikka on nii, et hakkad trenni alguses kohe rattaga kangutama ja kes ikka viitsib neid soojendusharjutusi teha. Ei ole ka mina mingi erand. Mõned päevad tagasi oli skatepargis MTB võistlus ja kui sõiduks anti roheline tuli, andsin kohe minna. Ma ei proovinud midagi eriti rasket, aga vahel lihtsalt pole õnne ja tasakaal veab alt - käisin üle lenksu jumpboxi serval ja maandusin põhja täpselt jala peale. Valu oli räige, olin veendunud et midagi on puruks - kas siis mingi kannaluu või sidemete rebestus vms. Õnneks asi nii hullusti ei läinud (thank god). Aga selle seiga point on pigem see, et läksin külmalt peale ja nii on vigastuste oht VÄGA SUUR. Kui oleksin enne veidi ennast soojendanud, poleks jalg ehk kukkudes säärast jama põhjustanud. Ühesõnaga diagnoos mulle: Loll.

Aga mida soojendusharjutused teevad? Esiteks on külmalt liigeste liikuvus tunduvalt väiksema amplituudiga, kui soojendatult. Jäikus on suurem ja verevarustus lihastes ja liigestes kesine. "Jäikus" kõlab halvasti kui mõtleme treeningu peale, soojendatult vahetaksime selle sõna välja "elastsusega". Just jäikuse tõttu on rebestuste ja venituste tõenäosus vägagi suur. Liigeseid õlitab liigesevõie, kuna see on aga teatud konsistentsiga, siis külmalt on see lahus suht viskoosne ehk liiga paks. Soojendatult paraneb justkui liigeste "õlitatus", sest liigesevõie muutub vedelamaks. Mõned käteringid ja jalgade vibutused annavad kehale märku - et NÜÜD LÄHEB TEEMAKS! Seejärel suunab ta siseorganitest verd jäsemetesse ning selle tagajärjel paraneb jäsemete verevarustus märgatavalt! Ja nüüd kui ratta otsa istute, on lisaks teie vaimule ka keha valmis treeningut alustama. Veel üks eelis on see, et nii olete kohe trenni alguses smuusim, kuna lihas on juba soe. Tavaliselt on ju ikka nii, et sõidu alustamine on õudus kuubis - julm robustsus lööb igast otsast välja. Suvel piisab vähestest soojendusharjutustest, kuna välistemperatuur mõjutab üpriski palju lihaste ja liigeste konditsiooni. Külmemal perioodil aga peaks soojendusharjutustele rohkem rõhku panema.

Osad mõtlevad, et idioot, ma parem soojendan end ratta otsas - et mis vahet seal on? Üldse ei välista, et ka ratta seljas saab end soojaks, aga kuna trialis on liigeste maksimaalne liikumisamplituud väga oluline, siis soovitaks soojendusel teha ka selliseid harjutusi, mis liigese liikuvust otseselt parendaksid - käte ringid, käte vibutused eest taha, pöiaringid, põlveringid jne. Capiche?

Tuletage kehalise kasvatuse tunnid meelde ja andke harjutustega enne trenni kuuma!

Trial põhjustab lihaste düsbalanssi? Por qué?

2007-01-24T16:45:00.000+02:00

Endiselt on tegu eesti keelega. Düsbalanss tähendab tasakaalutust. Proovi ennast ette kujutada odaviskajana. Saad hakkama? Nüüd mõtle, et kas tahaksid oda visata mõlema käega? Mitte korraga muidugi, aga lihtsalt ükskõik kummaga? Või kasutaksid pigem "viske" kätt, millega kõige mugavam on? Ma kipun arvama, et olgugi, et Värnik oma intelligentsiga just eriti ei hiilga, viskab ta võistlustel oda ikka alati sama käega. Eks ole ju nii? Nüüd mõtle, et ta on aastaid visanud oda ainult parema käega ja treeninud ainult paremat kätt! Kõlab loogiliselt eks ole? Päris nii see aga ei ole. Lisaks käe lihastele töötab odaviskel ka hulk muid lihaseid ja seda just eriti keha ühel poolel - nõus? Järelikult saab üks keha pool teisega võrreldes tunduvalt tugevamaks ja kui neid lihaspingeid ei tasakaalustataks nõrgema keha poole treeninguga, oleksid tulemused kohutavad - nt pinged seljalihastes või kõver selgroog. Ja kui selg on juba kõver on üpris raske selle normaalset kuju taastada. Olen kindel, et Värnik teeb palju tasakaalustavat treeningut.

Ok. Aitab odaviskest. Räägime trialist. Trialis on omajagu tehnilisi võtteid, kus teed jutti mitmeid vändatõmbeid, et kuskile peale saada (touch, ride-up, pedal-up). Aga mõtle kui palju kasutad energiat "kicki" vajavates tehnikates (gap, sidehop ja muidugi ka lihtsalt tõksimine tagarattas). Koguaeg on ju nö "šokolaadi" jalg ees ja teine taga - need oled ju endale sisse harjutanud - ikka üks kindel jalg on ees ja teine taga. Aga nüüd kujuta ette, et koguaeg ponnistad just ühe jalaga gappe ja sidehoppe - siin on samuti tegu lihaste tasakaalutusega, kus tulemuseks on alaselja valud ja pikas perspektiivis ka selgroo kõverdumine. Pealegi on seda tasakaalutust tunda ka venitades (eriti tuhara- ja seljalihastes). Mis siis teha? Soovitus oleks treenida mõlemat keha poolt kas võrdselt või pigem isegi seda kehapoolt tugevamini, mis trialis vähem koormust saab. Nii saab lihaspingeid tasakaalustada. Mind on alati huvitanud, et miks Martin Kleivard ja Cesar Canas teevad ka maanterattaga trenni. Ühtviisi on see kindlasti hea aeroobne trenn, teistpidi aga tasakaalustab lihaspingeid ja annab trialis väntamisele dünaamilisust juurde. Seega soovitaks peale triali teha ka midagi sellist, mis mõlemaid keha pooli võrdselt treeniks (ujumine, maanterattasõit, kasvõi sörkjooks). Lihaste düsbalanssi saab efektiivselt tasakaalustada aga ka venitamisega. Seda ei tohiks mingil juhul ära unustada!

Seni rääkisime erinevast lihaspingest keha ühel ja teisel küljel. Rääkida tuleb aga ka keha eesmise ja tagumise poole tasakaalutusest - ehk siis kõhtmisest ja selgmisest poolest. Trialis saavad seljalihased väga tugevat vatti ning leidub väheseid, kes seljavalusid või liigset pinget ei kurda. Kuidas olukorda muuta? Kindlasti aitab venitamine ja vees suplemine, saunatamine (vihtlemine) ja ka massaaž. Aga tegelikult on peale venitamise väga mõjuvõimas relv ka vastaslihaste treenimine - seega seljalihaste pinge korral tuleks treenida rinna ja kõhulihaseid. Eriti rõhutaks just kõhulihaseid! Need lihased ju trialis üldse erilist koormust ei saa, ega ära väsi. Kui neid aga lisaks treenida, on selgelt tunda selja pingete leevendumist - sest torso lihaste pinge tasakaalustub ja selle tagajärjel on seljalihased paremas konditsioonis.

Kuidas olla smooth?

2007-01-23T13:40:00.000+02:00

Kujuta ette, kui pehmelt läheb nuga või sisse. Päris pehmelt, onju? Nüüd kujuta ette, milline näeb välja trialisõitja, kes hullult rabistab ratta otsas, käed krampis ja maandumist on kuulda kõrval linna - tahaksid sa selline olla? Räägiksin peamistest asjadest, kuidas saavutada "smuusikat (pehmust)". Kõigepealt veidi sellest, kuidas lihased üldse toimivad - kuna just lihastetöö määrabki selle, kui smooth sa ratta otsas oled. Et lihas saaks maksimaalselt kokku tõmbuda, peab talle eelnema lõdvestusseisund või mis veel parem, kergelt välja venitatud seisund. Näiteks - enne sidehopi tõuget oleks kõige parem olla võimalikult lõdvestunud seisundis (tahtlikult tuleb üritada mitte krampi minna) ja enne tõuget laskuda madalamale (ehk venitatakse tõukamiseks vajalikud lihased kergelt välja). Sellisel juhul on tõuke tugevus maksimaalne! (loomulikult sõltub see ka tõuke kiirusest ja lihaste võimekusest, aga see on individuaalne).

Smuusika idee on see, et pingutad lihaseid ainult siis, kui on vaja - tasakaalu hoides tuleb olla maksimaalselt lõtv ja mingit liigutust tehes tuleb pingutada. Sellisel juhul kasutad võimalikult vähe energiat ning jõudu vajavate liigutuste jaoks on lihased puhanud, ega lähe krampi! Kõige suurem viga ongi see, et ei mõelda tahtlikult selle peale, et tuleb hoida ennast lõdvana ja pingutada lihaseid ainult siis kui vaja ning tulemused on sellised:

1. Sõidustiil on robustne ja sujuvust pole (kuna lihased on pidevalt pinges)
2. Suurt energiat vajavatel võtetel saab jõud juba enne tõuke hetke otsa (kuna lihastel pole olnud eelnevalt lõdvestusmomenti).

Seega smoothiks saamine ei tähenda üksnes seda, et sõidustiil on pehme, vaid ka seda, et absoluutkõrgused suurenevad ja vastupidavus on suurem (kuna energia ökonoomsus on suur). Selge on see, et kes on vähe sõitnud, sellel tuleb ka tasakaalu säilitamiseks kulutada üpris palju energiat, kuna neil pole veel rattatunnetus ja tasakaal nõnda hea. Aga siiski soovitan ka algajatel pingsalt selle peale mõelda, siis saavutate varem parema sõidustiili ning sõidunauding on suurem.

Aga isegi kaua sõitnutel on lõtvusega probleeme. Nimelt nad üritavad ennast lõdvana hoida, kuid lihased justkui ei lase ning koguaeg säilib ülearune pinge ning nad ei tea, mida ette võtta - neile tundub see ülesanne võimatu. Seda on aga võimalik hästi parandada lihaste venitamisega enne ning pärast sõitu - rääkisin ju enne, et lihase jõud on maksimaalne siis, kui ta on eelnevalt lõdvestunud. Kui aga sõita tihti ning ennast mitte venitada, on lihaskiud pidevalt lühehenud ning rohke treeningu pärast ei taastu lihaskiudude algne pikkus ise vaid neid tuleb ise venitada. Seda tunneb ju igaüks, et kui tihti sõidab, on lihased rohkem krambis - see ongi peamiselt selletõttu, et venitamine on ära unustatud. (Venitame suurendab seega maksimaalset jõudu, vähendab lihastepinget ja kiirendab ka taastumist)

Mõned kurdavad aga trennis, et lihased on trenni tegemise ajal läinud eriliselt krambi sarnasesse seisundisse - peamine põhjus on vähene vee tarbimine (soovitan just mineraalvett, sest mineraalained mängivad lihaste kontraktsioonis ja lõõgastuses väga olulist rolli). See olukord on eriti tavaline suvel, kui keha kaotab higistades palju vedelikku.

Kokkuvõtteks võib öelda seda, et kui tahad saada smuusiks, siis mõtle koguaeg lõtvuse peale ning ürita tasakaalu hoida võimalikult vähe tõksides ja energiat raisates. Venita ennast, sest siis paraneb lihaste elastsus, nad lähevad vähem krampi ning suudad end paremini lõdvana hoida.

Üks maailma kõige smuusima stiiliga vendasid on Felix Mücke, kelle nime järgi peaks netist videosid küllaga leidma. Teda jälgides näete smuusika viimast lihvi.

Loffa täiendas teemat:

"Smooth sõit on ju tegelikult see, kui sa liigud võimalikult ühtlaselt, ehk siis võimalikult vähe pidurdades. Et siis: sujuvalt sõitmiseks on vaja harjutada endale sisse see, et sa pidurdad AINULT siis, kui vaja, ja ainult selle piduriga, millega vaja, mitte ei hoia mõlemat pidurit kogu aeg kramplikult kinni. Näiteks tagarattasse touchi tehes tuleks vajutada ainult tagumist pidurit (esiteks aitab see jällegi käsi lõdvana hoida, sest kahe piduri asemel pigistad sa ainult ühte, ja teiseks, kellele ei meeldiks vägev Coustellier-look keerlev esiratas? ;) ) ning pidurit tuleks vajutada nii viimasel hetkel, kui võimalik (enne backflipi muidugi), sest siis sa veeder serva peale välja ja kui joppab, siis teed üleval isegi väikese manuali, mis näeb kõvasti parem välja, kui see, et sa paned piduri kohe kinni ja kuidagi vägistad ennast suurte correctionhopidega tagarattasse, mis kulutab ühtlasi ka palju rohkem energiat"

Lumi on maas. Mis nüüd teeme?

2007-01-23T00:53:00.000+02:00

Lõpuks tuli lumi maha ja nüüd läheb vist külmemaks ka. Osad tüübid sõidavad aga väljas sellegipoolest ja väidavad, et lumi oluliselt ei sega. Aga need ei ole lihtsad vennad ka:) Libedusega peab ikka arvestama, aga sõita pidi saama täitsa okeilt. Õnneks oli suvi nii super, et isu sai kolmekordselt täis sõidetud. Hetkel mind õue eriti ei tõmba. Aga mida trialivend võiks üldse talvel teha? Üks variant oleks perse paksuks süüa ja toas kükitada. Kevadel tuleks siis vist aga klomp kurku ja soov ala vahetada või ratast peksta. Ok, tehnikat on talvel raske säilitada. Füüsilist vormi saab aga ka teiste aladega hoida. Minu meelest tuleks teha kahte erinevat tüüpi treeningut: 1. võhmatreeningut (ujumine, sörkjooks, murdmaasuusk) ja 2. veidikene jõutreeningut (kätekõverdused, hüppenööriga hüpped, kõhulihased, jõusaalis üldfüüsilist ja miks mitte võrkpalli). Kevadel ratta otsa turnima minnes annab võhmapõhi hea vastupidavuse, ka lihaste verevarustus on parem (lihas on elastsem ja krampe esineb vähem) ning piimhapet tekib vähem ehk taastumine on kiirem ja tunne parem. Jõutreening aga hoiab keha üldiselt toonuses ja annab otseselt powerit, et pärast talveuinakut oleks üldse mingit toorest jõudu hakata varasemaid kõrguseid alistama ning edasi pürgida. Isiklikult kavatsen varsti hakata kerge kangiga tegema pool kükist hüppeid, et hüppevõimet forsseerida. Seda ei soovita mingil juhul aga teha alla 18. aastastel kuttidel - võite tugevat kahjustada põlvi ja selga. Noorematele soovitaks hüppenööri kasutada - see on vägagi efektiivne. Võhmatreeningus võtan kohe endale ette murdmaa suusatamise, kohe kui rajad on valmis. Aga huvitav oleks kuulda, millega ka teised trialivennad talvel tegelevad. Kommige teemat.

Mis teema on?

2007-01-22T22:57:00.000+02:00

Trialifoorum on maas ja paraku ei toimunud seal viimasel ajal ka eriliselt asjalikku arutelu. Niisiis mõtlesin, et miks mitte rääkida asjadest nii nagu nad minu meelest on. Eestis on trial veel suhteliselt noor ala, aga siiski on meil juba peaaegu 100 sõitjat, mis on sellise ala kohta täitsa ilus number. Mujal maades, kus trialit on harrastatud rohkem kui 20 aastat, pole see tänini massidesse levinud - peamine süüdlane on tõenäoliselt suhteliselt kallis ja õrn varustus. Minu meelest on eriti super, et nooremad sõitjad on väga motiveeritud, vahivad videosid ja üritavad end kõvasti pushida. Et arengut kiirendada ja videostaaride tasemele lähemale jõuda, peaks üritama pead kokku panna ja hakata hoolega analüüsima ala tehnilist külge ja treeningvõtteid. Seni on trialifoorumis olnud veidike juttu, et kuidas midagi teha ja millest alustada, aga detailideni pole jõutud. Eks erinevatel inimestel on muidugi erinevad eesmärgid - kes ajavad peamiselt stiili ja trikke taga, kes aga unistab võistlustel kõrgetest kohtadest. Mina kuulun rohkem esimesse gruppi, sest see annab mulle parima emotsionaalse heaolu, mida vabal ajal üldse saada võib - sõit on ju niii kaif ja enda pidev ületamine. Esimene postitus tehtud, pikk jutt **** jutt, aga järgmises postis üritaks juba midagi asjalikku rääkida:)